REPORTAAŽ Briti võitlejad «maru külma» ilma trotsimas

Georgi Beltadze
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Brittide jalaväeüksus marssis paraadil mõneti teisiti kui Eesti omad. Kapten Chris Bailey (keskel) juhtimisel käisid albionlastel käed keha kõrval hoogsalt üles-alla.
Brittide jalaväeüksus marssis paraadil mõneti teisiti kui Eesti omad. Kapten Chris Bailey (keskel) juhtimisel käisid albionlastel käed keha kõrval hoogsalt üles-alla. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

«Ilm on päris kohutav. Jäiselt külm,» vastab Pirital Sisekaitseakadeemia alal paraadiks harjutav kahekümnendates eluaastates Briti sõdur reamees Sam Evans küsimusele, kuidas on enesetunne. Tal ja teistel Yorkshire'i rügemendi poistel on paus. Mehed on leidnud selja taga asuva hoone-eendi, kuhu saab varjuda avatud maastikul ebameeldivust tekitava lõikava tuule eest. Ent peagi peavad nad rinna taas kummi ajama ja rivvi võtma – üks Eesti iseseisvuspäeva tähtsamaid etteasteid järgmisel päeval vajab veel lihvi.

Evans ütleb mulle, et paraadil saab teda näha brittide üles rivistatud rühma esireas. «Mind saab kindlasti lõdisemise järgi ära tunda,» märgib ta naerdes.

Laupäeva keskpäeval väljas valitseva temperatuuril muidu viga ei ole. Kõigest miinus üks kraadi Celsiuse järgi. Aga tõesti, tuul teeb selle vastikult talumatuks. Käed külmuvad kiiresti, sinine värv nahal annab vaikselt endast märku. Briti sõdurid kurdavad, et kinnastest, mis sõjavägi on neile andnud, ei ole kasu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles