Kontsertetenduse arvustus. Klassikaline ja näppu viibutav
Kas olete nõus?

Vabariigi aastapäeva kontsert FOTO: Sander Ilvest

FOTO: Sander Ilvest

Hendrik Toompere jr, Rasmus Puuri ja Kristjan Suitsu ühistööna valminud pidulik kontsertetendus oli pigem konservatiivne kui uuenduslik (või ehmatav), seal olid kõik meile tuttavad ja 24. veebruaril traditsiooniks saanud elemendid: viited Eestile ja kodule (lumesadu, püstistest puutaladest aed, mida saab vaadelda ka metsana, õunapuuaiana, aga ka puurina, vanglana), eri põlvkonnad (armsad lapsed ja neid õpetavad-kamandavad vanaemad-vanaisad), tülitsevad naabrid ehk konflikt, mis lahendatakse.

Harrast-pidulikku meeleolu pitseeris lõpulaul, Gustav Ernesaksa ja Lydia Koidula «Mu isamaa on minu arm», see eestlaste mitteametlik hümn on kõlanud viimase üheteistkümne aasta kontsertetenduste kulminatsioonis rohkem kui pooltel kordadel.

Ja andku Helgi Sallo mulle andeks, aga teda Estonia laval nähes ei elustunud tema rollid koduteatris, vaid Morna linna aukodanik Alma Peterson. Jah, tänavusel kontsertetendusel oli ka viide eestlaste teisele tüvitekstile, Tammsaare-väärilisele igavesele kraavikaevamisele ehk «Õnne 13-le».

Vabariigi aastapäeva kontsert FOTO:

FOTO: Sander Ilvest

Kui kontserdi esimene pool võis mõjuda liialt tumedana, muusikaliselt lausa ähvardavana – ikka see igipõline Eesti Vabariigi sünnipäevapidude komistuskivi või lausa needus –, siis lõpetati helgelt. Meil on lootust! Parkettide peal kõndima õppinud täiskasvanud tulid musta mullaga mängivate laste juurde ja ühiselt istutati peenar lõhnavaid rohelisi taimi täis. Külm talv asendus kevadega. Sõbralikku ühistegevust saatis perekond Johansoni laul «Tuhat tänu».

Võrreldes viimaste aastatega oli tänavune kontsertetendus vähem mänguline, mõjudes kohati aktusena (mis on siiski miinus!). Kogu lavaline tegevus oli pühendatud ühele eesmärgile – täiskasvanud vaatajate südametunnistusele koputamisele.

Lavastaja Hendrik Toompere jr kontsertlavastuse idee oli lihtne: jälgedes, mida me jätame, kõnnivad tulevikus meie lapsed. «Enamasti näitame head eeskuju, kuid on ka neid jälgi, mille me tahaks ära pühkida. Paraku, kui öelda lapsele: «Käitu minu sõnade, mitte tegude järgi», õpivad nad lihtsalt seda lauset kasutama, kui midagi valesti teevad,» selgitas Toompere jr lavastust tutvustavas tekstis.

Lavastaja küsib, mis saaks vabariigi aastapäeval olla olulisem, kui mõelda selle peale, millise riigi ja millise maailma me oma lastele pärandame.

Toompere jutule on keeruline vastu vaielda, eriti aastal 2019, mil on saanud aina selgemaks, kui suure ökoloogilise katastroofi äärel me oma planeediga asume, aga võib-olla valis lavastaja oma mure või mõtte jagamiseks liiga puust ja punaseks lahenduse(d).

Vabariigi aastapäeva kontsert FOTO:

FOTO: Sander Ilvest

Vabariigi aastapäeva kontsert FOTO:

FOTO: Sander Ilvest

Kui väikeseid lapsi õpetasid hinnatud eksperdid (Tiiu Randviir, Leelo Tungal, Olav Ehala, Ester Pajusoo), oli see koolipapalik kontrolliv hoiak isegi armas, samuti mõjus mõnusalt, almalikult Helgi Sallo käsk «Nüüd kallistage!», kui ta omavahel tülli pööranud lumekoristajaid lepitada soovis.

Aga kui Tõnu Kark (Enn Võrgu ja Martin Lipu «Eesti lipu» uusversioonis) palub ninatargal poisikesel rääkida «nii, nagu me kodus õppisime», siis räägib «lapselaps» seda, mida ta on kodus kuulnud ­– sinine tuleb siniseks vihastamisest, isehakanud sinivereliste sigadused aga muudavad maa mustaks, ja et üks suur must masendus on kõige keskel, musta valgeks rääkimisest tuleb valge –, ja tulemus pole mitte kriipivalt valus, vaid plakatlik.

Õnneks järgnes «Eesti lipule» huvitavam stseen. Ultima Thule laulu «Tahaks jääda iseendaks» ajal täitus lava mobiili neeldunud keskealistega, kes mitte midagi enda kõrval ja ümber nägemata marssisid vasakult paremale ja paremalt vasakule. Riho Sibula ja Jüri Leesmenti loodud laulu ajal, kus kõlavad nii tabavad read «tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka», käisid lavalt läbi ka tänavuse lavastuse autorid: plekkämbri ja nokkmütsiga kunstnik Kristjan Suits, lavastaja Hendrik Toompere jr, hundikostüüm üll (kummardus vanaisale, Hunt Kriimsilma mänginud Hendrik Toomperele!), ja endale lendorava kostüümi (viide Eesti Draamateatri lavastusele «Metsa forte») selga pannud lavastuse dramaturg Mehis Pihla.

Vabariigi aastapäeva kontsert FOTO:

FOTO: Sander Ilvest

Lisaks nimetatud lavalistele ekslejatele – eks me inimestena olemegi selles maailma virvarris kohati ju sama eksinud ja segaduses – muutiski selle stseeni põnevaks detailide rohkus, olgu selleks siis diplomaadikohvrite tants või musta massi vahel keerutavad rahvatantsijad, suustaja, seeneline või ka vana Lembitu ise.

Selles stseenis oli energiat ja peidetud vihjeid, mängulisust ning ootamatust, kuid ka kriitilisust tänapäeva ja meie endi kohta. Kuid see kriitilisus polnud nii plakatilik nagu eelnevas ja ka järgmises pildis, kus eesti meeste alkoprobleemi rõhutati purjus Tõnis Niinemetsaga, kelle siis väike tüdruk püsti aitab ja koju talutab.

Vabariigi aastapäeva kontsert FOTO:

FOTO: Sander Ilvest

Tänavuse lavastuse keskseks teemaks oli põlvkondade side, vanavanemate ja laste kontakt (mullakasti stseenis lapsed näisid kõik üksikvanemate perest, üldse olid inimesed laval enamasti üksi). Vanavanemate ja laste kontakt on üks enim levinud võte 24. veebruari kontsertlavastustes, Eesti riigi järjepidevust (haprust) ja vastutust tuleviku ees rõhutatakse noorte ja vanade koos lavale toomisega.

Vabariigi aastapäeva kontsert FOTO:

FOTO: Sander Ilvest

Äärmuslikum, ja väga õnnestunud, oli Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva lavastus Elmo Nüganenilt, tema kontsertetenduse mängisidki maha ainult lapsed. Suurepärane idee, mis kandis lõpuni. Peomeeleolu, mis paneks jala rütmi kaasa lööma ja kartulisalati kõrvalt viinapitsiga toosti tõstma, on suutnud luua vähesed loojad. Üheks erandiks on näiteks Pärnus toimunud 96. sünnipäeva tähistamine (kunstiline juht Ivar Põllu). Tavapärane on ikka vaoshoitud, pidulik meeleolu, pisut leinaline ja pühalik, mis ei välista sugugi efektsust ja/või mõjuvust.

Üks kindel element, mis pidulikel kontsertetendustel töötab, on vanade mustvalgete (pruunide) fotode suurel ekraanil näitamine, ka tänavuses lavastuses kasutati seda võtet. Selge narratiiviga lavastustes on sageli jutustajaks-kangelaseks (üksik vana) mees, sellesse mustrisse sobiks ka tänavune kontsertetendus.

Vabariigi aastapäeva kontsert FOTO:

FOTO: Sander Ilvest

Palju hukka mõistetud EV 100 kontsert oli viimaste aastate kontsertide reas eriline ka selle poolest, et keskseteks tegelasteks olid seal noored. Viimaste aastate lavastusi üle vaadates mõjus noorte kasutamine eriti värskena. Ja kui saaks järgmiste aastate tegijatele tellimuse anda, siis palun tõstke fookusesse laste ja vanurite asemel just noored ja võib-olla ka keskealised. Ka nemad on olulised!

Kindlasti oli üks tänavuse kontsertetenduse plusse meeleoludega mängimine. Algas ju kontsert helgelt ­– rahulik lumesadu, lumes möllavad lapsed ja mõni üksik vanem inimene –, kuid idülliline talv toob laval olevates täiskasvanutes välja EKRE meeleavaldajate kibestumise. Naabrimehed – härralik Voldemar Kuslap ja kolhoosiesimehelik Tõnu Kark – kaklevad, kuid lõpus oleme ühe perena taas koos ning laulame «Mu isamaa on minu arm, / kel südant annud ma, / sull’ laulan ma, mu ülem õnn, / mu õitsev Eestimaa!».

Vabariigi aastapäeva kontsert FOTO:

FOTO: Sander Ilvest

Vabariigi aastapäeva kujundus oli inspireeritud Eesti loodusest ning just sellest osast, mida tihtipeale peetakse mittekultuurseks – nimelt võsast, umbrohust ja ettearvamatust ilmast. Kujunduses kasutati melissi-, piparmündi- ja petersellitaimi, kokku oli neid 2500. Kõige efektsemalt mõjus maitsetaimede vaip sinimusta (mitte punase!) vaiba ääres, kätlemistseremoonia ruumis. Seejuures saavat peokülalised ning kontserdil osalejad väidetavalt taimed pärast peo lõppu soovi korral kaasa võtta. Lavastust ja kätlemisruumi kaunistavat puitmaterjali taaskasutatakse suvisel laulu- ja tantsupeol.

FreshGo reklaamikampaanias õpetab Ott Sepp, et vabariigi aastapäeva kontsert peab olema sügav ja keeruline, samas peab see olema lihtne ja loetav, sest pole midagi karjääririkkuvamat kui igavlev presidendi nägu. Loomulikult ei tohi kontsertetendus olla tõsine ja sünge, sest muidu öeldakse et «jälle täielik matusemeeleolu». Samas ei tohi see olla kerge ja naljakas, sest siis süüdistatakse tegijaid Eesti sünnipäeva üle naljatlemises.

«Sa pead tegema midagi uut, üllatama, aga samal ajal mitte midagi muutma, sest muutused ajavad inimesed närvi. Ja mis kõige olulisem – see peab meeldima kõigile,» õpetas Ott Sepp. Kuid õnnestunud õhtu esimeseks tingimuseks on Sepa info kohaselt õige asukoht –­ vastuvõtt ja kontsertetendus peab toimuma Estonias.

Tundub, et tänavuse lavastuse tegijad on kolleegi õpetust kuulda võtnud –­ võib-olla oli tulemus liiga konservatiivne ja didaktiline, näpuga viibutav, aga kindlasti meeldis see suuremale osale publikust ning sellist hukkamõistu, nagu EV 100 piduliku aktusfilmi tegijad tunda said, ei pea Toompere, Puur ja Suits kartma. Tegelikult oli kontsert ju ilus, maitsekas ning läks hinge. See ongi peamine. ­Aga pisut lõbusust poleks paha teinud.

Vabariigi aastapäeva kontsert FOTO:

FOTO: Sander Ilvest

Vabariigi aastapäeva kontsert

Lavastus
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Muusikajuht ja dirigent Rasmus Puur
Kunstnik Kristjan Suits
Dramaturg Mehis Pihla
Koreograaf Rauno Zubko
Valguskunstnik Meelis Lusmägi
Kostüümid Piret Tang
Grimmikunstnik Helga Aliis Saarlen; graafiline kujundaja Katre Rohumaa; lavastaja assistent Anneli Savitski; kunstniku assistent Margit Roosaar; produtsendi assistent Eva Saar; esinejate mänedžer Raido Kuks; orkestri mänedžer Kaido Kelder; produtsent Priit Mikk.

Näitlejad
Helgi Sallo, Voldemar Kuslap, Tõnu Kark, Tiiu Randviir, Leelo Tungal, Olav Ehala, Tõnis Niinemets, Hondar Dagfinn Väärtnõu, Robin Thor Väärtnõu, Artur Tristen Väärtnõu, Karl-Erik Kudu, Krisander Kivisaar, Jasper Terik, Kristen Norden, Greete-Elena Piirsalu, Mirtel Kruseman, Helmi Mari Reinser, Aleksandra Britte Purka, Hele Mirtel Kaivo, Luisa Meeta Aruste, Tuule Teele Kõrvits, Rando Kuuse, Annabel Vei, Maarja Praks, Krista Heinpalu, Andres Renke, Ingrid Faltis.
Rahvatantsuselts Pääsuke
Hiiumaa TantsuFestivali Tantsukompanii

Kontserdil kõlanud muusika
Fredrik Pacius, Johann Voldemar Jannsen. Eesti Vabariigi hümn «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm»
Tõnu Kõrvits «Concerto semplice» III osa (katkend)
Eino Tamberg «Concerto grosso», op 5, III osa
Ester Mägi (orkestreerinud Rasmus Puur) «Koolivalss» (katkend)
Enn Võrk, Martin Lipp «Eesti lipp»
Riho Sibul, Jüri Leesment «Tahaks jääda iseendaks»
Timo Steiner «Täherahvas» (katkend)
Ardo Ran Varres «Rumba» filmist «Üks mu sõber»
Mart Saar, sõnad rahvaluulest (juhatab Triin Koch) «Mis need ohjad meida hoidvad»
Margus Kappel, Hando Runnel (seade Tõnu Kõrvits, kohandanud Rasmus Puur) «Ei mullast»
Jaak Johanson, Mae Kivilo (seade Rasmus Puur) «Tuhat tänu»
Gustav Ernesaks, Lydia Koidula «Mu isamaa on minu arm»

Vabariigi aastapäeva kontsert FOTO:

FOTO: Sander Ilvest

Muusikud
Kirill Ogorodnikov (kitarr), Anna Katarina Tralla (viiul), Johan Randvere (klaver), Jakob Teppo (klaver), Liisi Koikson (vokaal)
Ultima Thule: Riho Sibul, Kalle Vilpuu, Raul Vaigla, Toomas Rull, Aare Põder
Johansonid: Kärt Johanson, Jaak Johanson, Mart Johanson, Ants Johanson
Tartu Ülikooli Kammerkoor, dirigent Triin Koch
Kammerkoor Head Ööd, Vend, dirigent Pärt Uusberg
Tallinna Kammerorkester, kontsertmeister Harry Traksmann

Populaarne

Tagasi üles