Vilja Kiisler: nii nõrka kõnet pole Kaljulaid veel pidanud

Vilja Kiisler Foto: Tairo Lutter / Postimees

Postimehe ajakirjaniku Vilja Kiisleri arvates on tänavune presidendi kõne nõrk, pinnapealne ja sel puuduvad korralikud üleminekud.

Tänavune presidendi kõne ehmatas: mitu korda kordus seal õieti Vabadussõda? Sellega kõne algab ja lõpeb, mitu korda jõuab jutu sees selle juurde tagasi. Kuid riigi vaimset horisonti selle ühe ajaloolise sündmuse kaudu põhjendades ja põhistades näib liht- ja lööklauseline mõtlemis- ja esitusviis paratamatu, ühtegi avarat eesmärki peale pelga püsimise ei võigi sõnasse pääseda. See on ummiktee, mis mõtlemisse ei jõua ja mõtlemist ei nõua: heaoluriigi unistus ongi kõik, mida sellele ehitada saab, ei enamat.

Ilmaliku riigina on Eestil riigipea suhtes kõrgemad nõudmised. Kuna jumalat meist suurem osa ei tunne ega tea, ei ela osaduses inimesest suuremaga, kanduvad vaimse autoriteedi ootused suuresti üle presidendile, kes on riigipea – see mõtlev pea, kes sõnastab suuri küsimusi, tõstatab põhimõttelisi teemasid ja avab vaimseid horisonte. Küsija ja märkajana on president Kersti Kaljulaid oma rolli ka määratlenud – ja siiamaani ju hästi täitnud.

Nii nõrka kõnet pole ta veel pidanud. Jõudmine Vabadussõja juurest koduvägivalla netis leviva vihakõneni võis esialgu ehk ollagi kõne koostajate jaoks kuidagi põhjendatud, kuid viimses variandis on alles jäänud suvaline, isegi infantiilne üleminek. Abstraheeritud kurjuse nimetaja abil ühendada sõda, koduvägivalda ja vihakõnet nõuaks argumenteeritud intellektuaalset ja psühholoogilist konstruktsiooni, mis peaks tõendama nende nähtuste päritolemist ühelt juurelt. Missugune see juur võiks olla, võib igaüks iseenese tarkusest ju arvata: president aga ei anna meile siin mitte mõtlemise ülesannet, vaid paneb lihtsalt ühte patta nähtusi, mille eritlemise tee on ta ise läbi käimata jätnud.

Edasi tuleb kuulumine EL-i, NATO-sse ja ÜRO-sse, n-ö laua taha saamine ja seal olemine – aga kuidas ikkagi käib Eesti suuremaks tegemine maailmas sõnaga, see pole kõnesse mahtunud: on vaid hingetu, tuim nimetamine (kaitsekoostöö, ükssarvikud, sotsiaalkaitsesüsteemi arendamise vajadus).

Sisepoliitikas, eelkõige haridusteemas jääb Kaljulaid ühemõtteliselt Isamaa sõnastatud positsioonile, millega võimalikult laia konservatiivset elektoraati kõnetada püüdes on läinud kaasa kõik suuremad erakonnad Keskerakonnani välja (kes mängib küll kahte mängu). Eesti keele ja kultuuri kaitse on samuti see laul, mida kõik erakonnad Isamaa eestlaulmisel üsna üksmeelselt kaasa kõõritavad, nüüd ka president – ent neist keegi ei küsi, mida nad päriselt kaitsevad, kui nad kaitsevad eesti keelt ja kultuuri – või mida nad tõrjuvad –, ükski ei mõtesta ei kaitstavat ega todagi, mille eest peab kaitsma.

Riigina olemasolemisel ei näi olevat ühtegi avaramat sihti peale püsimajäämise, mille mõte on määratlemata. Vähe sellest, on ka küsimata, kuidas see kaitsmise vajaduse äkki nii akuutseks sai. Isamaa, EKRE light'i vaimne eeskuju orbanistlik Ungari – seda me tahame? Tõesti või?