Vahur Kersna: ma ei oska ega taha midagi ette heita

Pildil on vahur Kersna.

FOTO: SANDER ILVEST / EESTI MEEDIA/SCANPIX

President ei ole ega tohikski olla mingi eurolaulik, kelle tunned kilomeetri kauguselt ära selle järgi, et ta püüab meeleheitlikult kõigile meeldida, kommenteerib teleajakirjanik Vahur Kersna president Kersti Kaljulaidi vabariigi aastapäeva kõnet Estonias.

Teame, et ühel õigel eestlase on valusalt raske kellegi teise, eriti veel endast andekama, ilusama, targema, jõukama või edukama kohta hästi öelda. Ometi pean tunnistama, et minu hinnangul on president Kaljulaidi kõned silmapaistvalt head.

Mis neid heaks teeb?

Hea kõne eelduseks on see, et sa räägid asjadest, mis kuulajatele korda lähevad. Meie kõigi õnneks, tundub mulle, lähevad tänasele Presidendile korda teemad, mis ongi ühiskonnas päriselt esil ja olulised. Tal on hea nina ja sotsiaalne tunnetus. («Mul on kahju, et internet on täis emakeelset vägivalda kõigi vastu, kes midagi teevad.») Lisaks oskus tuua kontsentreeritult, selgelt ja arusaadavalt välja olulised mõtted, kasutades tihtipeale õnnestunud kujundeid. («...sest eks tõusulaine tõstab kõiki paate.») Aja kuitahes vingus nina ja näpuga järge, tema tekstidest ei leia naljalt udu või vahtu, mida andnuks enne esitamist lõdva randmega välja väänata. Pigem mõjuvad mõned mõtted oma tiheduselt lausa aforismilikult. («Positiivne tuntus on oluline julgeolekut kasvatav mõõde.»)

Presidendi kõne on erakordselt nõudlik žanr. Sa pead kõnetama tervet ühiskonda selle lõputus kirjususes ning püsima seejuures tasakaalus. Imetlen proua Presidendi oskust hoida osava köielkõndijana balanssi arvukate oluliste teemade vahel ning seejuures sooritada veel trikke – jagades teravaid vihjelisi kuid selgelt adresseeritud torkeid paremale- vasakule.

Veel mis tähtis – meeleolu. Pidupäevakõne peab olema ja selle näite põhjal ka on kuulajate eneseteadvust tõstev. («Eesti loo suurus isegi ehmatab vahel – oleme me siis tegelikult ka nii head? Kuid maailmas lahtiste silmadega ringi vaadates tuleb tunnistada – jah, oleme küll!»). Kes söandaks vastu vaielda?!

Tunnistagem - mitte keegi ei saa mitte kunagi absoluutselt kõigile meeldida. Kindlasti kostub ka peale seda kõnet mõnedest koobastest urinat – aa, mis ta jaurab jälle sellest lähisuhtevägivallast, kui me kõik teame, et Eesti kõige suurem probleem on homod ja neegrid! President ei ole ega tohikski olla mingi eurolaulik, kelle tunned kilomeetri kauguselt ära selle järgi, et ta püüab meeleheitlikult kõigile meeldida. Selgroogu, enesekindlust, arusaamist sellest, millised on meie jaoks olulised väärtused ning valmisolekut nende eest seista õhkus minu rõõmuks ka sellest esinemisest.

Ja lõppude lõpuks, kui see kõne mõnele ei sobinud, siis - meil on ju vaba maa ja vabad inimesed! Tänasel päeval võib igaüks kirjutada iseendale, sõpradele, perele või mõttekaaslastele päris oma aastapäevakõne. Ja selle siis kas peegli ees, pidulauas või laudakatuselt ette kanda.

Kui iganes suur või väike meeskond proua Presidendi kõnede taga seisab, söandan mina neile selge sõna ning puhta südametunnistusega avaldada tänu ja lugupidamist. Ma ei oska ega taha midagi ette heita. Taaskord tubli töö!

    Populaarne

    Tagasi üles