Rein Veidemann: Kaljulaidi kõne oli asjalik ja töine
24. veebruar 2019, 19:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Ülikooli emeriitprofessori Rein Veidemanni arvates oli presidendi tänavune vabariigi aastapäeva kõne tulevikuvaateline, just nagu tema eelmisedki kõned.
Kuigi mistahes kõne olemusse kuulub selle performatiivsus ehk teisisõnu, selle soorituslik, täidesaatev toime – mõelgem väljendile «ja sõna sai lihaks» või raamatu pealkirjale «Kõned, mis muutsid maailma» – on mõnedes kõnedes seda «tegu» rohkem kui teistes.
President Kaljulaidi kolmas Vabariigi aastapäevakõne, mis on presidendi üks iga-aastaseid tähtsamaid etteasteid, paistis silma samasuguse hoo ja tulevikku suunatusega, nagu eelmisedki. See on tema stiil. Lause on lühike ja lööv, teemad ja motiivid selgelt markeeritud, suhtumine ja hinnang reljeefne. Samasugust selgepiirilisust, tänase Eesti saavutuste üle uhkuse väljendamist ning tulevikku suunatust oli ka kaks päeva tagasi peetud peaminister Jüri Ratase kõnes. Ootuspärane, sest mõlemad riigi tippu kuuluvad isikud esindavad Eesti uut põlvkonda. Üllatus polnud seegi, et nii Ratas kui ka Kaljulaid alustasid kõnet Vabadussõja meenutamisega.
Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamisest on saanud kaks aastat vältav protsess, nagu oli Eesti iseseisvuse saavutamine ja kehtestaminegi protsess, mis algas 23. veebruaril 1918 Pärnus ette loetud iseseisvusmanifestist ning mida kroonis 1920. aasta 2. veebruaril Venemaaga sõlmitud Tartu rahu.
Presidendi kõnes juhatas selle teema sisse tsitaat Visnapuu luuletusest, milles ristusid Vabadussõjas võitlejate ning ooperi nautijate teed. Niisugust kontrasti võivat leida tavaelustki, et keegi kusagil rabab ideede nimel, teine osa rahvast elab aga oma igapäevast elu. Tänavune talvgi on olnud hele, aga ikka on kusagil varjud. Muide, see talve heledus ning seda saatvate varjude tunnistamine kujutas endast kogu kõne raami, mis kulmineerus kujundliku sooviga, et meie lapsedki saaksid tulevikuski jätta valgele lumele oma jäljed. Varjudeks seekordses kõnes oli meie sotsiaalhoolekande mahajäämus (peministri kõnes oli see markeeritud lausa epiteediga «häbiväärne»), perevägivald ja nüüd eriti valimiseelse palavikuga kaasnev internetikurjus.
Kaljulaid – ise oma kohtumistel või teistel esinemistel valmis vaidlema – manitses poliitikuid, et vaidlused ei pea lõppema psüühilise vägivallaga. See manitsus toob esile suurema probleemideringi, mis seostub Eesti poliitilise kultuuri ala-arengu või lausa lapsekingades olekuga. Poliitikute poole oli Kaljulaidil põhjust teist kordagi pöörduda. Valimisprogrammides sisalduv ning presidendis piinlikkust tekitava lubaduste kaskaadi täitmine ei olevat riigile jõukohane. Lootus jääb, et mistahes koalitsioon pärast valimisi seob lubatu võimalikuga ning valitsema pääseb tasakaalustatud lähenemine.
Kui küsida kõne dominandi järele, mis andis n-ö kammertooni, siis oli selleks lennartmerilik Eesti suuruse ja kaalukuse rõhutamine, kui seda 1,3 miljonilise rahva arvuga riigilt oodata. Selle tagatiseks on nutikas toimetamine kodus ning Eesti avatus maailmale, valmisolek koostööks ning oma panuseks, mille näiteks toodi Eesti kaitseväe missioonid. Aga suureks saab Eestit teha ka rääkimisega, mida ju Lennart Meri tegigi, osaledes kõikvõimalike läbirääkimiste laudade taga. Põhimõtteliselt on Eestil läinud hästi, kinnitas Kaljulaid: riik ei ole enam vaene ega üksi. See tunnistus oli esil ka peaministri kõnes ja mõlemad kiitsid selle saavutamisel kogu Eesti ühiskonda. Saavutatu ei tähendavat aga loobumist edasi rühkimast «heaoluühiskonna» poole selle sisulises tähenduses. Selle märksõnaga lülitas president Eesti Põhjamaade konteksti.
Ja üldmulje? President Kaljulaidi seekordne kõnetegu oli asjalik ja töine, nagu ta kogu praegust olukordagi iseloomustas töise ja tulevikku vaatava ajana.