Katrin Pauts: juubeliaasta võttis kokku kõigile eestlastele meeldida üritav kõne

Pildil Katrin Pauts.

FOTO: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

President Kersti Kaljulaidi vabariigi aastapäeva kõne meenutab eeskujuliku koolilapse ettekannet aktusel või Oscari võitja kõnet, kus peab meeles pidama kõiki, keda on vaja tänada, leiab kirjanik Katrin Pauts. 

«Täna ei mölise! Eesti nimel hoiad hambad ristis!» sisendasin endale, kui mind hommikul kell 8 õndsas Kalamajas üles äratas mitte vabariigi hümn, vaid hipster, kes kutsus krõõdalikult heleda häälega oma koera. Sildistava sõnaga «hipster»​ olin aga juba alustanud vihakõnet - seda sorti kõnet, millele president Kersti Kaljulaid oma aastapäevasõnavõtus esimese asjana tähelepanu juhtis. Äkki tasuks tõesti vähem möliseda?

Kui meenutada vägivalda EKRE meelavaldusel, on ilmselt paratamatu, et president tundis kohustust vihakõnele tähelepanu juhtida. Ilmselt on Kaljulaid või keegi tema ustavatest abilistest vaadanud ka hiljuti eetris olnud «Radarit» netisõimust, kus kohalikud kuulsused sel teemal verbaalseid pisaraid valasid. Mis see aga nn tavainimest ehk Eesti enamust puudutab, kes pigem kirjutab selliseid kommentaare kui ise neid saab? Paratamatult kargas pähe elutarkus, et manitsus «rahune maha» ei ole kunagi inimkonna ajaloos kedagi maha rahunema ärgitanud, vaid pigem valanud õli tulle. Pakun, et manitsused netisõimu ja vihakõne teemal toovad kaasa sama - eriti, kui need lähtuvad ülevalt ehk meie nn eliidilt. Parem tasuks mõelda vihakõne algpõhjustele, netisõimu tuumale ehk frustratsioonile, mis täitsa viisakas inimeseski korraks looma äratab. 

Tagasi Kalamaja hipsterite juurde - mina tahaksin hommikul kell kaheksa magada, mitte kuulda, kuidas keegi hoovis lõugab. Mu vihakõne hipsteri aadressil tuleneb väsimusest. Mu kurjad sõnad tulenevad tundest, et jagan kortermaja inimestega, kes minuga ei arvesta; tundest, et need sõnad on ainuke viis, kuidas saan end veidigi maksma panna. Või vähemalt kujutada ette, et seda teen.

Õnneks siirduski president järgmise teemaga rohujuuretasandile ehk ühe probleemini, mis paljudes frustratsiooni tekitab - rõhutud ja kehalt väetid, kes on meie riigis hätta jäänud, sest omavalitsused on oma õpitud abitusse tardunud. See teema puudutab suuremat osa eestlastest ja mul on hea meel, et president selle oma kõnes välja tõi. Linnuke kirjas, noogutasin nõustuvalt kaasa. Lihtrahvale saab meeldida ka poliitikuid manitsedes - ärge jagage lubadusi, mida te ei saa täita. Kahtlen siiski, kas need laused kedagi teistmoodi tegutsema panevad.

Vaeste ja õnnetute juurest hüppas kõigile midagi anda püüdev president rikaste juurde - oma kondi said ettevõtjad, kes kurdavad igas teises ajaleheveerus, kuidas riik maksudega kiusab. Linnuke jälle kirjas. Põgusalt libises Kaljulaid üle Eesti turvalisusest ja mainest laias maailmas - veel paar linnukest. «Keegi ei saa siin riigis üksi otsustada. Üks ideoloogia, üks vaade on alati liiga kitsas» - selle mõttega saabki kõik sõnumid kokku võtta, mis tundusid mulle eeskujuliku koolilapse kõnena aktusel või Oscari võitja kohustusliku tänuringina, kus kõige tähtsam on meeles pidada, et keegi ei ununeks. Aga kui nõunikud-kirjutajad kõrvale lükata, mida Kaljulaid ise oleks öelda soovinud? Lihast ja luust inimene ei saa kõigile meeldida.

    Populaarne

    Tagasi üles